Alusmaterjalide põhjal tehtud kaart vs ‘päris’ kaart

 Ettevalmistus 2021 EMV lühirajaks oli mitmekesine ning arvestatav osa sellest oli loomulikult maastikuga võimaluste piires tutvumine. 

Kuna kohati olen teinud endale treeningkaarte niisama LIDAR andmete põhjal ja pooliku lisatöö juures, mis on taganud vähemalt niisama jooksmiseks küllaltki adekvaatse materjali, siis on hakanud kujunema ka arusaam ja kogemus LIDAR andmete tõlgendamisest - millised tulemused annavad tõese pildi ja kus võivad vead sisse tulla. 

Sel hetkel kui leidsin enda kaardikogust ka veel vana, 98nda aasta kaardi samast piirkonnast, siis tekkis tahtmine alusmaterjalide ja nende tõlgendamise võimekus proovile panna. Võrdlusmomendiks pidi siis tekkima loomulikult lõplik EMV kaart. 

Suure osa tööst lasin ära teha loomulikult OCAD tarkvaral - esmalt siis automaatsete kõrgusjoonte tekitamine ning kõikvõimalike LIDAR-põhiste aluskaartide genereerimine. Seejärel hakkasin käsitsi kõike üle käima. 

Reljeefijooni korrigeerin ise enamasti varjutuskaardi alusel (mis peaks siis inimsilma simuleerima) ning sealjuures jälgin, et nihe ei hakkaks ületama ka standardis lubatut. Abilisteks teen enamasti ka veel 0,5m vahega abijooned. 

Reljeefipilti katsusin ühildada natukene ka mõne-aasta taguse EMV pika raja kaardi abiga, kus kaardi serv kattus veidikene ka uue võistlusmaastikuga kohakuti. Siiski ei võtnud Veermäe joonistamisstiilist kõike üle ning tipukeste kasutamist kõrgemate kohtade kujutamiseks ma ise pigem ei harrasta. Kui aga tipukesed välja jätta, siis muus osas proovisin sarnast joont hoida. Loomulikult käis tihe töö ka '98 kaardiga. 

Kui reljeef sai paika, siis kandsin vanade kaartide ja varjutuspildi põhjal peale sood ning teed. Osad teed, mis tundusid olevat ka juba ortofoto põhjal tagasihoidlikus kasutuses tegin enamasti klassi võrra madalamaks või ka kaduvaks. 

Raiesmikel loomulikult tuli ka teed ära kaotada. 

Intensiivsuskaardilt sai peale kanda kõik kõlvikupiirid, lagedad jm selged taimestikumuutused. 

Vanadelt kaartidelt katsusin üle viia ka kive ja kivihunnikuid. 

Kui kõik eelnev tehtud sai, siis hakkas pihta tõsisem kristallkuuli hõõrumine ning erinevas vanuses noorendike läbitavuse ennustamine. 

LIDAR andmete kaks selget häda olid antud ettevõtmise juures üsna promineeruvalt esil:

- esiteks tehakse ülelende suhteliselt pika aja tagant, ning antud andmed olid juba pisut vananenud (täpsemalt siis 2 aastat vanad). 

- teiseks tehakse tavalende kevadeti, mis annab küll kvaliteetse maapinnakujutise, kuid selgelt alahindab punktipilv lehtmetsa suvist tihedust.

Siiski kasutan metsa joostavuse hindamiseks LIDAR taimestiku punktide pilve, millest filtreerin välja siis jooksja jaoks olulise kõrguste vahemiku: 0,3 - 2,5m.

Saadud punktidest tekib nö. tihedusepõhine rasterkaart, kus saab silma alusel võrrelda erinevate metsade jooksmis-kõrgusel taimestiku tihedust. Parima tulemuse saab loomulikult okaspuudega ning võimalikult ühetaolises metsas (siis on võrdlusmoment kõige ühesemalt arusaadav). Paraku aga väga varieeruva vanuse ja taimestiku kooslusega noorendikud on paras väljakutse. Suur abi on sellest, kui on mingisugune maastikul olev võrdlusetalon, mille järgi ka mujal tihedust hinnata. Natuke sai ka selleks puhuks kasutatud EMV pika raja kaardifragmenti. 

Üksjagu aitab muuhulgas hindamisel ka põhjalik kogemus Lõuna-Eesti metsade ning ortofotodega. 

Kuna olen aastate jooksul teinud väikeseid matku ka ortofotosid kasutades, siis võib väikese kogemuste pagasiga piisava täpsusega hinnata ka metsa olemust ja tüüpi ortol nähtava põhjal. Tihti muidugi kipub pessimistlikum lähenemine isegi prevaleeruma. 

Ainus asi, mida paraku kõige eelneva tegevuse juures isegi ei üritanud ennustada oli see, kuhu oli viimase aasta jooksul otsustatud valgustusraiet tegema minna - olgugi, et selle tulemus on joostavuse seisukohast kohati kriitiline - üle põlve maha jäetud oksarisu võib segatuna nõgestega olla üks kõige suuremaid orienteerumise populariseerimise vaenlasi. 

Üldiselt oli kogu vaeva peamiseks ajendiks ikkagi puhas kaartide ja kõige sellega seotud fanatism, kuid loomulikult sai selle käigus väga hea ülevaate võistlusel oodatavatest ülesannetest ja väljakutsetest.

Lisaks mainiksin veel ära, et paaris kohas võistluste ajal joostes ning mõnel juhul ka hiljem kaarte võrreldes pean tõdema, et maastikul esines ka selliseid kohti, kus oleksin eelistanud enda kaarti (või ka stiili) - õnneks küll mitte palju.

Illustreerimiseks paneksin mõned näited kaardifragmentidest, mis tulid täitsa samaväärsed välja (vasakul enda tehtu ja paremal võistluskaart):

Siis ka paar minupoolset möödapanekut:

Lõpetuseks lisan ka kogu faili, kui keegi tahab rohkem süvitsi minna. Kui juhtub, et kogu pildifaili vaatamine antud blogi vormingus eriti mugav ei ole, siis võib julgelt ka otse minult faili küsida.