O-tegemistest

Ajapuudusel ei ole saanud teha sagedamini ja põhjalikumalt ülevaateid tänavustest toredatest orienteerumisüritustest. Seega katsun miinimumina teha lihtsalt üldisema kokkuvõtte toimunust.

Treeningute seisukohast olen suutnud täita miinimumplaani, kuid puudulikuks on jäänud korralik tsüklilisus ning ka kvaliteetseid trenne võiks olla rohkem. Ajapuudus tähendab seega, et maht on väike ning isegi olemasoleva mahu juures on veelgi vähem korralikku taastumist ja puhkust. See aga tähendab, et trennil mingit füüsilist arengut tekitavat efekti ei ole ning pigem püsib olemasolev tase.
Teisalt aga olen saanud rahulikult ja omas rütmis nautida lihtsalt orienteerumist. Sel hooajal ei ole ühelegi võistlusele suurt rõhku seadnud ning erilist ettevalmistust teinud. Kõik võistlusstardid on tulnud vastu justkui päevakud ja eriliste ootusteta. Eks see on mõneti kajastunud ka tulemustes, mis on minu baastasemele vastavad, kuid mitte kuigi säravad.

Eks peab muidugi välja tooma, et Balti MV tulemused olid minu senise elu parimad ning sain ka esimese Balti MV medali teates (pronks). Samas ei ole ma ise antud nädalavahetust väga kõrgelt hinnanud, sest lühiraja sooritus jättis tehniliselt soovida ning teates olin füüsiliselt väga halvas seisus. Lõpptulemusi mõjutas ka paljude tugevate balti ja eesti konkurentide puudumine.

Teatud jälje kevadistele sooritustele jättis ilmselt ka tervis. Nimelt ei tundnud ma kehas füüsiliselt head minekut kordagi alates märtsist kuni juuni lõpuni. Oli küll paremaid ja halvemaid päevi, kuid reaalsest võistlusvormist oli asi alati kaugel. Tagantjärgi tarkusena võib peamise põhjusena tuua välja märtsis läbi põetud tugeva kurgumandlipõletiku, mis ilmselt jäi väikeste mädakolletena terveks kevadeks vinduma. Juunikuu jooksul hakkasin ajuti tundma kurgus ebameeldivat (mäda) maitset, mis oli usutavasti lõpuks sügavustest välja murdnud mädakollete tühjenemise tulemus. Koos ebameeldiva maitse pikaajalise (mõned nädalad) taandumisega toimus samaaegselt füüsilise enesetunde paranemine tasemele, kus tundsin ennast jälle võimelisena maksimaalseteks pingutusteks. Paraku ei olnud juuli algul enam ühtegi olulist võistlust, kus seda olukorda oleks saanud ära kasutada.

Nüüd aga katsun tuua välja hulga üksikuid etappe, mis on enim jäänud hooaja esimesest poolest meelde:


Vestfold 2-dagers 1. päev, etapp 16.


Etappi lahendades oli selge, et tuleb pääseda paremal olevale lamedamale ja kiirele osale ning mitte jääda kinni kivisesse ja kaljusesse nõlva. Alguses kaljude labürindist väljudes jäin korraks kõhklema ning ei tabanud koheselt ära, et pean veel ühe väiksema seljandiku ronima. Etapi lõpposas puudus agressiivsus ning võinuksin minna nõlvast veidi varem üles. Jooksu lõppedes arvasin, et sain selle etapiga suures pildis siiski hästi hakkama, kuid selgus, et just siin kaotasin oma väikeste ebatäpsustega piisavalt aega, et kukkuda esimeselt kohalt teiseks.


Halden O-meeting, lühirada, etapp 17.


Oli raja lõpuosa ning olin omadega üsna läbi Seega valis keha kergema vastupanu tee ning jooksin kõigist orgudest vasakult ringi (punane), et vältida tõusu. Samas aga kaotasin siiski aega, sest optimaalsem olnuks mingil määral ikkagi teekond lühemaks lõigata (roheline variant).


Halden O-meeting, tavarada, etapp 7.


Üldiselt kehtib Haldeni piirkonna maastikel reegel, et otse on alati kiireim. Sellegipoolest on ka valge mets kõrge puhmarindega ning füüsiliselt kurnav. Seega nõrgema jooksuvõime korral hakkab pea vägisi otsima kergemaid võimalusi. Antud etapil olin üllatuslikult Liveloxi põhjal ainuke kes valis kõige parempoolsema variandi (oranz). Otsejooks olnuks ilmselt veidi kiirem, kuid samas ei arva, et minu otsus väga hull oli. Muide punktist väljudes jäi minu trajektoorile teede ristis ka joogipunkt.


Skeidimila 16. etapp.


Ühisstardist võistlus, kus kogu raja pidasin duelli ühe kohaliku tegijaga. 15nda punkti võtsin esimesena ning otsustasin mööduda kaljudest paremalt. Konkurent aga liikus vasakpoolsele kaarele. Tegin raja pealt maha keerates aga pisivea ning peale soo ületamist jäin vahetult konkurendi selja taha. Kaljude vahelt üles ronides aga lugesin tagumises vagunis rahulikult 16nda punkti asukoha välja ning vaatasin üle teekonna finisisse. Laskumist alustades oli kõik selge ning tegin rünnaku, jõudsin 16ndasse väikese õhuvahega, mis kasvas finisialale jõudes veelgi. Tundus kuidagi lihtsalt saadud spurdivõit. Siis aga tuletati mulle meelde, et tegemist oli kahe ringi ja kaardivahetusega võistlusega. Seega sain kätte järgmise kaardi ning tuli veel 3km pikkune tiir teha. Umbes 1 km läks siis aega spurdist taastumisele ning õnneks olin ka tegeliku raja lõpule lähenedes uuesti konkurendist tugevam.


Balti MV lühirada, 20. etapp.


Raja lõpposa oli meeldivalt tehniline, kuid ise ei suutnud ennast piisavalt teravana hoida. Hakkasin liigselt laveerima tuulemurdude vahel, kaotasin sellega suunatunnetuse ning seejärel tekkis ka ebakindlus. Vajasin 10 sekundilist seisakut, et enda plaanis ja asukohas kindlus leida ning seejärel punkti minna.


Balti MV teade, I vahetus, etapp 16.
 

Siin tegi võistlust juhtinud Aleliunas (LTU) vea ning võimaldas mul talle järgi jõuda. Sellega sain ka kaotuse vahetuse võitjale enda jaoks üsna miinimumini viia. Teine grupp sai siin selgelt kiirema hajutuse ning jäi seetõttu kättesaamatuks.


EMV lühirada, 1. etapp.


Olin häälestanud ennas selgelt raskemaks/tihedamaks/rõvedamaks maastikuks ning olin seega kohe alguses liiga ettevaatlik ja kaalutlev. Tundus, et lõunapoolne teevalik võiks olla kindlapeale minek. Lõikasin sellega aga näppu ning koos ebasujuva elluviimisega kaotasingi koheselt ligi minuti. Edasi läks jooks ootuspäraselt, kuid mõne olulise konkurendiga jäigi just see alguse vahe sisse.


Jukola II vahetus, 15. etapp.


See tore tunne, kui jooksed hea kiirusega ning kontrollitult õigesse punkti ning kõik ülejäänud sinu grupist laekuvad samasse punkti, kuid siis jäävad lolli näoga mõtlema, kus nende hajutuspunkt olla võiks.
Üldiselt aga oli minu lähenemine Jukolal vale, sest jooksin algusest peale enda jooksu selle asemel, et kasutada lohasid ning eesolevaid selgasid. Vaid selles raja keskel olevas tehnilisemas osas oli mul võimalik kasu lõigata.


O-festivalen sprint, 13. etapp.
 

Etapp, mis tuli kohe peale kaardi pööramist ja mille lahendasin igas mõttes halvasti. Parimat varianti nägin alles pärast finiseerumist, kui mulle seda konkreetselt näidati! Seega tasemel sprindietapp.


O-festivalen lühirada, 13. etapp.


Raja pikim etapp, mille lahendasin enda arvates kenasti. Oleks võinud vast veel veidi rohkem vasakult liikuda, et hoiduda paarist aelgasemast piirkonnast.


O-festivalen tavarada, 10. etapp.


Arvasin, et lahendasin etapi üsna optimaalselt, kuid hiljem analüüsides selgus, et kiireim variant oli siiski paremalt. Ilmselt oli etapi teises pooles järsk ja kivine laskumine liiga aeglane.


Sørlandsgaloppen, 2. päeva lühirada, 3. etapp.


Etapp, mille ei teostanud just ideaalselt, kuid see-eest agressiivselt ja enesekindlalt. Etapi kiireim aeg ja läksin siin ka võistlust juhtima.


Sørlandsgaloppen, 3. päeva tavarada, 11. etapp


Julgesin hoida kiirust üleval, liikuda üldsuunaga ning alles lõpus lugesin end kindlalt paika ning 'keerasin' punkti.


Fjord-O, 3. päev, etapid 2-4.

Meeldejääv pika (130m) järsu tõusu tõttu soisel pinnasel, põlveni mustikas.


Fjord-O, 4. päev, etapp 5.


Äge mägismaastik. Just selliste elamuste nimel tulebki erinevatele o-võistlustele reisida!


Edasi ootab puhkus, mille veedan suuremas osas maal Muhus. 
Lisaks tuleb ennast kokku võtta ning tänavuse EMV tavaraja kaart valmis vormistada ning sellele ka rajad peale mõelda. 

Kommentaarid