Arenguhüpped
Arenguhüpete ja uudsusega kohanemine tähendab alati teatud raskusi ja ebamugavustsooni, kuid ilma nendeta arengut ei toimu. Nii on ju ka teise riiki kolimine suures pildis eesmärgiga areneda.
Seni on olnud ehk suurimad ebamugavused seotud ametkondadega ja lasteaiast tuleva viirusvooluga.
Esmalt ametkondadest. Selleks, et saada ennast ametlikult riiki sisse kirjutada ning omada ka kohalikku ‘maksukaarti’ (vajalik töötamiseks) tuleb käia kahes eraldi asutuses - politseis ja maksuametis. Maksuametisse on järjekorrad umbes paari nädala pikkused kuid politseisse on järjekorrad kohati kuni kuu aja pikkused. Samas eelistab maksuamet asjadega tegeleda alles siis kui politseist on elamisõigus kätte saadud. Kohalik isikukood väljastatakse paraku aga alles siis kui mõlemas kohas on käidud ning ka paberimajandus ametkondades lõpule viidud. Sellega läks kokku umbes 2 kuud. Probleemiks on asjaolu, et kui sul ei ole kohalikku isikukoodi, siis ei ole sul praktiliselt mitte midagi võimalik teha, sest sul ei ole võimalust elektrooniliselt enda isikut tõendada või teenusepakkujal ei ole võimalik sind konkreetse isikuga siduda. Näiteks ei saa selliselt sõlmida telekommunikatsioonilepingut, et saada norra number. Norra number on aga tihti omakorda paljude teenuste saamise eelduseks (suuresti ka mitmed kohalikud äppid). Probleem tekkis ka lasteaiakoha tellimisega, sest nii meil kui lapsel puudus isikukood, mis oli vajalik, et omavalitsuse netilehel saaks taotluse esitada. Ainsa konkreetse pidepunkti lõi meile elukoha aadressi olemasolu, sest eraisikutelt rentimine on lihtne ja sirgjooneline isegi välismaalasele. Õnneks saime minu norra abikontaktide kaudu ka ühe isiku numbri omavalitsusest, kes aitas lasteaiakoha taotluse süsteemiväliselt ära esitada ja saime ka umbes kolm nädalat hiljem juba koha ühes linnas paiknevas lasteaias. Kuid muus osas saime enamike muude asjaajamistega jätkata tõesti alles siis, kui saime isikukoodid kätte. Seejärel õnnestus sõlmida telekommunikatsioonileping, teha pangakonto, saada digitaalsed isikutuvastusvahendid ja üleüldse pääseda ‘’süsteemi’’ sisse.
Norras toimub netis isiku tuvastamine valdavalt sellise asjaga nagu BankID, mis eeldab, et sul on mõnes kohalikus pangas konto. Hiljuti on loodud riigi poolt ka MinID äpp, mis mõneti on vist nagu meie SmartID laadne toode ning ei ole seotud pangaga, kuid see ei ole paljudes kohtades veel aktiivse võimalusena kasutuses. Kokkuvõttes natuke loll süsteem, kuid inimene harjub kõigega…
Mainiks ka seda, et ma ei ole terve elu jooksul saanud nii palju kirju posti teel. Kõik ametkonnad pidid oma andmed ja materjalid meile posti teel saatma. Lisaks peaks ka mainima, et kuna digitaalsel teel (eposti kaudu) ei julge norrakad tundlikku infot sisaldavaid asju, näiteks arveid, automaatsel saata, siis tulid ka kõik need meile postkasti. Praeguseks kui ma olen saanud ligipääsu digiteenustele hakkavad asjad normaliseeruma. Paraku ei ole ka suurt koormust saav postiteenus siin liiga eeskujuliku võimekusega. Näiteks Oslost teele pandud sünnitunnistus jõudis meieni alles nädal hiljem (elame Oslost 2 tunni autosõidu kaugusel).
Õnneks aitas alguskuudel eesti number ja pangakonto ilusti eluga hakkama saada (ka palk kanti välismaa kontole ilusti üle). Üldiselt võttis kõik mainitu kokku umbes 3 kuud ning nüüd võib öelda, et oleme mugavalt peaaegu kõik üleminekuprotseduurid läbinud. Vaid auto on veel eesti numbrimärgiga, kuid selle plaanin ma Eestisse tagasi viia ning hankida siit uuem sõiduvahend.
Mis puutub lasteaeda, siis tegemist on suhteliselt keset linna paikneva omavalitsuse poolt hallatava lasteaiaga, kus juhtumisi on norra päritolu lapsed selgelt vähemuses. Antud piirkond on küllaltki suure sisserändajate kontsentratsiooniga ning rahvuseliselt on seltskond kirju. Samas integratsioon tundub siin suures osas toimivat ja immigrandid saavad valdavalt kenasti hakkama.
Küll aga on lasteaias peaagu alati mõni tattnina, kellel nägu kuivanud ninavoolust täis ning novembrist alates oleme läbi Ilse saanud ka meie oma osa viiruseid. Isiklikult ei mäletagi enam sellist talve, kus rutiinselt mõne nädala tagant oleks tulnud jälle haiguse tõttu koju jääda. Kirjutamise hetkel olen saanud järjekordselt seni kõige hullema kurguvalu. Ilse jaoks on tegemist tavapärase arenguhüppe osana ning tema immuunsüsteem laveerib üsna kiirelt nendest haiguspäevadest läbi, kuid mulle ja Merilinile võtab taastumine vähe kauem aega.
Eks loodan, et kevade tulekuga läheb asi veidi paremaks.
Üldises elus mingeid väga suuri eripärasid ei ole tekkinud. Spordist ja tööst plaanin teha eraldi veidi põhjalikumad sissekanded.
Võib öelda, et norra ja eesti ühiskondades on selgelt rohkem sarnasusi kui erinevusi. Peamised erinevused tulenevad ilmselgelt geograafiast ja ajaloost. Loomulikult on hinnad ka kõrgevõitu ehkki see on vist suuresti kunstlikult tekitatud seisund konkurentsi olukorra ja riigi poliitikate tõttu.
Seni on olnud ehk suurimad ebamugavused seotud ametkondadega ja lasteaiast tuleva viirusvooluga.
Esmalt ametkondadest. Selleks, et saada ennast ametlikult riiki sisse kirjutada ning omada ka kohalikku ‘maksukaarti’ (vajalik töötamiseks) tuleb käia kahes eraldi asutuses - politseis ja maksuametis. Maksuametisse on järjekorrad umbes paari nädala pikkused kuid politseisse on järjekorrad kohati kuni kuu aja pikkused. Samas eelistab maksuamet asjadega tegeleda alles siis kui politseist on elamisõigus kätte saadud. Kohalik isikukood väljastatakse paraku aga alles siis kui mõlemas kohas on käidud ning ka paberimajandus ametkondades lõpule viidud. Sellega läks kokku umbes 2 kuud. Probleemiks on asjaolu, et kui sul ei ole kohalikku isikukoodi, siis ei ole sul praktiliselt mitte midagi võimalik teha, sest sul ei ole võimalust elektrooniliselt enda isikut tõendada või teenusepakkujal ei ole võimalik sind konkreetse isikuga siduda. Näiteks ei saa selliselt sõlmida telekommunikatsioonilepingut, et saada norra number. Norra number on aga tihti omakorda paljude teenuste saamise eelduseks (suuresti ka mitmed kohalikud äppid). Probleem tekkis ka lasteaiakoha tellimisega, sest nii meil kui lapsel puudus isikukood, mis oli vajalik, et omavalitsuse netilehel saaks taotluse esitada. Ainsa konkreetse pidepunkti lõi meile elukoha aadressi olemasolu, sest eraisikutelt rentimine on lihtne ja sirgjooneline isegi välismaalasele. Õnneks saime minu norra abikontaktide kaudu ka ühe isiku numbri omavalitsusest, kes aitas lasteaiakoha taotluse süsteemiväliselt ära esitada ja saime ka umbes kolm nädalat hiljem juba koha ühes linnas paiknevas lasteaias. Kuid muus osas saime enamike muude asjaajamistega jätkata tõesti alles siis, kui saime isikukoodid kätte. Seejärel õnnestus sõlmida telekommunikatsioonileping, teha pangakonto, saada digitaalsed isikutuvastusvahendid ja üleüldse pääseda ‘’süsteemi’’ sisse.
Norras toimub netis isiku tuvastamine valdavalt sellise asjaga nagu BankID, mis eeldab, et sul on mõnes kohalikus pangas konto. Hiljuti on loodud riigi poolt ka MinID äpp, mis mõneti on vist nagu meie SmartID laadne toode ning ei ole seotud pangaga, kuid see ei ole paljudes kohtades veel aktiivse võimalusena kasutuses. Kokkuvõttes natuke loll süsteem, kuid inimene harjub kõigega…
Mainiks ka seda, et ma ei ole terve elu jooksul saanud nii palju kirju posti teel. Kõik ametkonnad pidid oma andmed ja materjalid meile posti teel saatma. Lisaks peaks ka mainima, et kuna digitaalsel teel (eposti kaudu) ei julge norrakad tundlikku infot sisaldavaid asju, näiteks arveid, automaatsel saata, siis tulid ka kõik need meile postkasti. Praeguseks kui ma olen saanud ligipääsu digiteenustele hakkavad asjad normaliseeruma. Paraku ei ole ka suurt koormust saav postiteenus siin liiga eeskujuliku võimekusega. Näiteks Oslost teele pandud sünnitunnistus jõudis meieni alles nädal hiljem (elame Oslost 2 tunni autosõidu kaugusel).
Õnneks aitas alguskuudel eesti number ja pangakonto ilusti eluga hakkama saada (ka palk kanti välismaa kontole ilusti üle). Üldiselt võttis kõik mainitu kokku umbes 3 kuud ning nüüd võib öelda, et oleme mugavalt peaaegu kõik üleminekuprotseduurid läbinud. Vaid auto on veel eesti numbrimärgiga, kuid selle plaanin ma Eestisse tagasi viia ning hankida siit uuem sõiduvahend.
Mis puutub lasteaeda, siis tegemist on suhteliselt keset linna paikneva omavalitsuse poolt hallatava lasteaiaga, kus juhtumisi on norra päritolu lapsed selgelt vähemuses. Antud piirkond on küllaltki suure sisserändajate kontsentratsiooniga ning rahvuseliselt on seltskond kirju. Samas integratsioon tundub siin suures osas toimivat ja immigrandid saavad valdavalt kenasti hakkama.
Küll aga on lasteaias peaagu alati mõni tattnina, kellel nägu kuivanud ninavoolust täis ning novembrist alates oleme läbi Ilse saanud ka meie oma osa viiruseid. Isiklikult ei mäletagi enam sellist talve, kus rutiinselt mõne nädala tagant oleks tulnud jälle haiguse tõttu koju jääda. Kirjutamise hetkel olen saanud järjekordselt seni kõige hullema kurguvalu. Ilse jaoks on tegemist tavapärase arenguhüppe osana ning tema immuunsüsteem laveerib üsna kiirelt nendest haiguspäevadest läbi, kuid mulle ja Merilinile võtab taastumine vähe kauem aega.
Eks loodan, et kevade tulekuga läheb asi veidi paremaks.
Üldises elus mingeid väga suuri eripärasid ei ole tekkinud. Spordist ja tööst plaanin teha eraldi veidi põhjalikumad sissekanded.
Võib öelda, et norra ja eesti ühiskondades on selgelt rohkem sarnasusi kui erinevusi. Peamised erinevused tulenevad ilmselgelt geograafiast ja ajaloost. Loomulikult on hinnad ka kõrgevõitu ehkki see on vist suuresti kunstlikult tekitatud seisund konkurentsi olukorra ja riigi poliitikate tõttu.
Norra ühiskonna kohta on võimalik omamoodi toredat küünilist sissejuhatust lugeda ühe minu vanema kolleegi blogist: https://jaanuskaljusto.blogspot.com/2013/04/norra-ausalt-ja-avameelselt-1-minu-norra.html
Seda ise lugedes leidsin arvukalt samastatavaid ning tuttavaid elemente, kuigi tekst on juba üle 10 aasta vana. Mõned asjad on siiski ajapikku ka nii Eestis kui ka Norras paremuse poole liikunud.
Kliima on siin valdavalt sarnane näiteks Lääne-Eestiga, kuigi jaanuarikuine külmalaine, mis siberist ka siia ulatus olla olnud läbi aastakümnete kõige külmem ilm, mida siinkandis kogetud.
Lund on siin sadanud stabiilselt juurde ning harvad sulailmad on oluliselt mõjunud vaid vahetult mere ääres. Seega praeguseks on tekkinud meeldiv olukord, kus u. 30 minutit mägede poole sõites saab lõputult mööda suusaradadevõrgustikke sõita kuni 1,5 m paksuse lumikatte peal ning teises suunas (30 min mere poole) sõites leiab orienteerumismaastikke, kus saab nautida takistuseta jooksusammu.
Põhiline millest tunneme puudust on ehk lapsehoidjatest vanavanemad ja tädi ning sõpradest üleüldiselt. Toidukaupadest on meie menüüst kadunud tatar, kohukesed ja must leib. Pelmeene leiab harva. Lisandunud on suures koguses šokolaadipiima, turska ja makrelli.
Ka sauna ei ole ammu saanud. Võimalused on siin selleks tegelikult olemas, kuid tahab veidi planeerimist, raha ja aega.
Rohkem ei pläkuta, nagu mainitud, siis spordist ja tööst kirjutan eraldi. Illustratsiooniks mõned pildid suusasõitudest, jooksudest või lihtsalt piirkonnast.
Seda ise lugedes leidsin arvukalt samastatavaid ning tuttavaid elemente, kuigi tekst on juba üle 10 aasta vana. Mõned asjad on siiski ajapikku ka nii Eestis kui ka Norras paremuse poole liikunud.
Kliima on siin valdavalt sarnane näiteks Lääne-Eestiga, kuigi jaanuarikuine külmalaine, mis siberist ka siia ulatus olla olnud läbi aastakümnete kõige külmem ilm, mida siinkandis kogetud.
Lund on siin sadanud stabiilselt juurde ning harvad sulailmad on oluliselt mõjunud vaid vahetult mere ääres. Seega praeguseks on tekkinud meeldiv olukord, kus u. 30 minutit mägede poole sõites saab lõputult mööda suusaradadevõrgustikke sõita kuni 1,5 m paksuse lumikatte peal ning teises suunas (30 min mere poole) sõites leiab orienteerumismaastikke, kus saab nautida takistuseta jooksusammu.
Põhiline millest tunneme puudust on ehk lapsehoidjatest vanavanemad ja tädi ning sõpradest üleüldiselt. Toidukaupadest on meie menüüst kadunud tatar, kohukesed ja must leib. Pelmeene leiab harva. Lisandunud on suures koguses šokolaadipiima, turska ja makrelli.
Ka sauna ei ole ammu saanud. Võimalused on siin selleks tegelikult olemas, kuid tahab veidi planeerimist, raha ja aega.
Rohkem ei pläkuta, nagu mainitud, siis spordist ja tööst kirjutan eraldi. Illustratsiooniks mõned pildid suusasõitudest, jooksudest või lihtsalt piirkonnast.
Kommentaarid
Postita kommentaar