Natukene suusa-O lõbu

Selleks, et pikkadesse ja pimedatesse argipäevadesse ning treeningutesse vaheldust luua tuleb silmad lahti hoida. 

Mõneti üllatuslikult pakkus ilm juba detsembris korralikku talve ning optimistlikult aasta lõppu lükatud suusa-O EMV sai tõesti toimuma. 

Kuna mul sattus vastav pühapäev (26.12) olema kohustustest suuremalt jaolt prii, siis sai planeeritud päevane väljasõit Tallinnast Lõuna-Eestisse, et teha ühe päeva jooksul hulgaliselt starte. 

Ettevalmistus selle hooaja suusa-O-ks oli ‘uhked’ 30 suusakilomeetrit. Ei saa ka öelda, et oleks eriti käte tugevusele tähelepanu pööranud. 

Seega tuli seada eesmärgiks meelelahutus…

Äratus sai kella kuueks, kuid hommikune uimerdamine, auto kraapimine ning soojendamine, Atsi saabumine vale maja ette ja väga lumised teeolud võtsid mitu akadeemilist veerandit. Lisaks kulutasin Tartus mõne asja kaasahaaramisele ülearust aega. 

Igatahes pika sõidu järgselt saabusime selgelt hilinenult. 

Esimeseks stardiks oli sprindidistants.

Rutates said saapad jalga ja planšett ette ning tormasin numbrit võtma. Numbri leidmine võttis aega, sest need olid otsaga starti jõudnud. Siis tuli numbrid peale saada, GPS külge toppida ning varustus enam-vähem paika sättida. 

Kõik tehtud ja vaatasin kella - minu stardini oli veel 5 minutit. No hea küll! Tegin paar minutit ‘soojendussõitu’ ja siis juba stardijoonel külmunud kätega ringe. 

Stardikoridori alustasin hoogsalt, sest arvestatavad miinuskraadid olid pisut ebameeldivad ja tahtsin kiirelt sooja sisse saada. 

Kiire algus sai aga esimesel tõusul otsa, sest kopsud olid rohket külma õhku täis ja pingutada enam kohe üldse ei tahtnud. 

Rada ise sai seejärel läbitud mugavusstsoonis, sest ei osanud lihtsalt kehast võistluspingutust välja pressida. Märkimisväärseid vigu vist ei tulnud, kuid mõned rabedused olid küll. 

Esimene emotsioon oli üsna neutraalne, kuid tulemusi vaadates sain aru, et normaalne tunne rajal oli lihtsalt väga aeglase kulgemise vili. 

Edasi anti võimalus lõunatada ning külmaks ja valusaks hingeldatud kurku veidi elustada. 

Pärast lõunasööki oli juba aega rohkem ning võtsin, ette korralikuma soojenduse. Sain enam-vähem kondid liikuma ning olin enda sprinditeate vahetusteks valmis. 

Ats tuli enda esimesest vahetusest välja heal positsioonil ning alustasin üheskoos Malsroosiga optimistlikult. 

Kihutasin kaardiseinani ja haarasin kaardi! Kaart oli rullis ja pudistasin külmade ja kinnastes kätega - no kurat ei saa seda rulli lahti…

Siis vaatan, et planšeti haagid on veel kinni - kurat peab veel sellega kah jändama!

Surun kuidagi kiirustades kaardi plastiku vahele ning vaatan enam-vähem esimese punkti ära. 

Haagin ennast Malsroosile sappa ja läheme samasse punkti (punane hajutus). 

Pärast esimest punkti keerab ta paremale suurele suusarajale, kuid ise vaatan, et äkki tuleb pisut liiga suur ring ja keeran otsemas suunas. Ees on aga korralik tõus ning käed väsivad kiirelt. 

Kohe kui proovin jalgadega tööle hakata, siis on suusaninad mõlemal pool rada sügavas lumes kinni - miks pagan need suusad nii pikad peavad olema!

Enne punkti näen juba Malsroosi väljumas ning talle järgi enam ei jõua. Lisaks teen veel mõned lollid lisakaared ning kulgen omas tempos vahetuse lõpuni. 

Edasistes vahetustes enam konkurente ei näe ja surun omasoodu intensiivse treeningu nimel. 

Kitsastel radadel metsavahel aga kipun hädas olema. 

Kõige tüütumad on ümberpööramised, sest see ukerdamine, kus pidevalt on vähemalt üks suusk kuskil oksa või juurika taga kinni on võrratult närviline elamus. 

Üldiselt aga võib öelda, et Käärikul ettevalmistatud rajad olid tegelikult väga normaalsed ja sõidetavad. Võib-olla on ka varasemad Põlvamaa suusa-O-d kõvasti karastanud, sest küllalt on mälestusi, kus saaniga on üsna tuimalt ka üle lumevaese tuulemurru sõidetud ja see võistlusrajaks tehtud. 

Vaid ühes kohas ehmatas hetkeks eespool paistev ‘purre’, mis oli lihtsalt kraavi visatud euroalus, millelt oli enamus lund maha pudenenud.

Seekord jäi mul ka kogu varustus terveks. Atsil aga vist tekkis kerge defekt suusasidemesse. 

Pärast kolme vahetust ja lõdvestussõitu sai termosest teed nautida ning autoga lähimasse pizzeriasse keeratud. 

Natuke enese tankimist ja olesklemist ning siis sai päeva lõpetuseks Aura veekeskusesse sõidetud. 

Selleks, et päevasest autosõidust Tartu kanti ikka maksimum välja võtta sobis hästi ajastatud õhtune veepalli trenn. 

Kuna aega oli rohkelt, siis kulus väljast tulles ära kiire saun ja soojenduseks vesijooks.

Natukene lootsin, et veepalli trenn kulgeb rahulikumalt, sest päeval sai rassitud küll, kuid nagu vahetus mängus ikka, kipub andmiseks minema ning viimased mahlad said korralikult välja pigistatud. 

Kui Tartu kandis muidu leidub inimesi, kes oleks huvitatud veepalli proovimisest, siis see trenn on kõigile avatud ning minult võib kontakte küsida. 

Tagasisõit Tallinnasse oli hilisõhtul õnneks pisut lumevaesem kui hommikul ning suuskadega metsas ukerdamise isu oli mõneks ajaks jälle edukalt täis aetud.