Ülo

Tehniliselt olen alati olnud nö. suvemuhulane. Päris Muhulased on ikka Liiva põhikoolis käinud. 

Küll aga, sattudes vanema põlvkonna muhulastega juttu ajama, tuleb varem või hiljem ka enda seotust saarega kommenteerida. Siinkohal on mul alati tagataskus trump varuks olnud, sest öeldes, et olen Ülo Rehepapi lapselaps, muutun järsku ‘omaks’. Viimati sain seda efekti nautida orienteerumiskaardi tegemisel kohalike maaomanikega suheldes. 

Minu vanaisal (Ülo Rehepapp, 16.12.1940 - 24.11.2021) oli põhjusega väljateenitud kuulsus enda kodusaarel. Nimelt sai ta hobi korras hakkama andmebaasiga, mida väidetavalt ei ole ühegi teise Eesti kihelkonna kohta. Selle tegemine hõlmas lisaks meeletule tööle arhiivides ka põhjalikult üle Muhu, taludes kohapeal käimist ning suulise info kogumist. Andmebaasis on külade asustusloo ülevaated talude kaupa, muhulaste genealoogiline andmebaas, ajaloolised kaardid ja ka mujal saartel olevate muhulaste asustuste ülevaated ning seda kõike alates Põhjasõjast. Andmebaas on kättesaadav siit: Rehepapp.com

Lisaks väärib omaette pikka lugu tema tööalane tegevus või siis ka kätetööna valminud suvekodu, kuid kõike ei suuda ma siinkohal soovitud mahus dokumenteerida. 

Minu jaoks aga oli lapse ja noorukina loomulikult andmebaasid või muud laadsed asjad pigem väheolulised. Palju enam on mind kujundanud maal veedetud ajal asjalikkuse ja töökuse eeskuju. Mitmete lihtsate kui ka keerukamate tööde puhul on vanaisa õpetussõnad veel selgelt meeles mõlkumas. Lisaks imetlesin tema tugevat analüütilist mõtlemist. 

Ka mõned tema iseloomuomadused tunnen vähemal või rohkemal määral enda sees ära. 

Eks peab lootma, et leian nendele omadustele ka enda valitud elualadel rahuldustpakkuva väljundi.

Lisan siia lõppu ka ühe Saarte Hääle ja ühe Muhulase artikli pildi lootuses, et mind nende ajalehtede poolt risti ei lööda.